5. sept. ühisnäitus “Eesti tantsu hoidjad” Londonis.

Ühisnäitus “EESTI TANTSU HOIDJAD” annab ülevaate rahvatantsurühmade ajaloost Eestis ja rahvatantsu ajaloost Londonis. Eestlased, need, kes põgenesid aastal 1944, ja eestlased kodumaal -neile jäi ühine nimetaja: oma kultuur. Kuidas hoiti Eestit südames võõrsil ja kuidas kodumaal, neist pajatavad põnevad plakatid Eesti Majas Londonis. Uksed avatakse kell 17.00. Loe lahemalt SIIT !

 

Kohal on eesti rahvatantsude pika-ajalised juhid ja MTÜ Tantsupeomuuseum asutajad Angela Arraste ja Ülo Luht. (Loe allpool neist lähemalt)
Teadmiseks, et samal õhtul on ka südamlik eesti kontsert koos eestipärase õhtusöögiga. Pilet uksel £5.00. Rohkem infot kontserdi kohta siit!
Järgenvalt väljapanekutest lähemalt:

Näitus “EESTI RAHVA RIIDED LONDONS”

Lugu kuidas eestlastest sõjapõgenikud, peale Teist Maailmasõda, läbi suure tahte ja vaeva valmistasid rühmatäie kauneid rahvariideid. Oli hetki, kui materjalideks kasutati vanu voodilinu, õmmelda tuli öösiti ja mustreid tuli teha mälu järgi.
Inspireeritud Aili Eistrat (sünd 1921) memuaaridest, kes on tantsinud Anna Raudkatsi ja Ullo Toomi käe all ning olnud rahvatantsuõpetaja Londonis alates 1947. aastast kuni 90ndate keskpaigani.

Näitus “EESTI RAHVATANTSUANSAMBLID LÄBI SAJANDI”.

 
Rahvatantsuga tegelevate rühmade koostantsimise ajalugu ulatub aastasse 1926, kui  Eestis toimusid Esimesed Omakultuuri päevad. Käesoleval näitusel  on esmakordselt kõik Eesti Tantsuansamblite Liidu (ERTAL) kollektiivid ühiselt koos. “Sõprus”, ” Kuljus”, “Tuisuline” “Leigarid”

on vaid mõned neist tuntumaist, millest saab lähemalt lugeda. Kohal on näituse autorid, kes on kokkupuutunud iga rühmitusega isiklikult.

Tule vaatama ja osa saama eestlaste rahvatantsu ajaloost. Näitus on üleval 5.septembril alates kell 17.00.
Lähemalt tantsujuhtidest Angela Arraste ja Ülo Luht, kes on külalised Eesti Majas Londonis.

ANGELA ARRASTE

Eesti tantsu õppejõud, rahvatantsujuht ja koreograaf-lavastaja.

 Angela Arraste tantsualane haridustee sai alguse rahvatantsujuhtide kursustest, jätkus õpingutega Viljandi Kultuurikoolis ning tollases Tallinna Pedagoogilises Instituudis. A. Arraste omab magistrikraadi koreograaf-lavastajana, uuringu teemaks oli Tantsupeod Eestlaste kultuuriloos.

Angela Arraste on töötanud üle 30.aasta (1985-2016) Tallinna Ülikooli koreograafia eriala tantsukunsti õppejõuna, olles nii lektori, dotsendi kui ka professori ametikohtadel ja täites  aastatel 1998 – 2007 osakonnajuhataja rolli. A. Arraste on olnud mitmete teadusgrantude põhitäitjaks, teemadeks pärimustants ja tantsuharrastus väliseesti kogukondades. Ta on olnud Eesti Folkloorinõukogu juhatuse liige ning lavastanud  CIOFF Folkloorifestivali Baltica Eesti kontserte, kirjutanud suurpidude analüüse, esinenud rahvatantsualastel konverentsidel ning juhendanud pikka aega Tallinna Ülikooli tantsukollekiivi Soveldaja.

Angela Arraste oli 2002. aastal IX Noorte Tantsupeo ”Vikerkaar”  pealavastaja ning on kaheksal korral olnud üld- ja noorte tantsupidude liigijuht ja kuulunud üliõpilaspeo Gaudeamus lavastusgruppi. A. Arraste on Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi pikaaegne tantsumentor.

Angela Arraste on MTÜ Tantsupeomuuseum asutajaliige (2015) ning mitmete muuseumi projektide juht ja näituste koostaja (“80 aastat Eesti tantsupidusid”, “Anna Raudkats – 130”, „Richard Tünnus 100“).

Praegu panustab Angela Arraste oma aja Tantsupeomuuseumi tegemistesse, juhendades ka Tallinna Rahvaülikooli tantsurühma Eksperiment, rühma Tallinna Mulgid ning jagades oma teadmisi tantsujuhtide kursustel.

Angela Arrastele on Vabariigi Presidendi otsusega antud Valgetähe V klassi teenetemärk.

ÜLO LUHT

Ülo Luht on lõpetanud Viljandi kultuuriharidustöö kooli 1969. aastal kultuuritöötaja-tantsujuhina ja Tallinna Pedagoogilisest Instituudi 1982. aastal kultuuritöötaja-näitejuhina.

Aastatel 1974–1999 oli Luht Tallinna Tehnikaülikooli tantsuansambli Kuljus kunstiline juht. 1999. aastast on ta olnud samas vilistlasrühma juht ja kunstilise juhi assistent. Aastatel 1985–2006 oli ta Eestimaa Tantsujuhtide Rahvatantsurühma juhendaja.

Luht on seitsmel korral olnud tegev üldlaulupidude lavastusrühmas ja kolmel korral noorte tantsupidude lavastusrühmas. Ta on olnud üldjuht-pealavastaja (2009), üldjuht-lavastaja (1990), kolmel korral liigi üldjuht (1977,1982 ja 2014), peo üldjuhi assistent (2007) ja viiel korral liigi üldjuhi assistent (1970, 1975, 1981, 1985 ja 1994).

Aastatel 1988–1993 oli Luht Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi kaasesimees.

Ülo Luht oli 12. juunil 2011 Jõgeval toimunud I Eesti naistetantsupeo ja 2016 II Eesti naistetantsupeo pealavastaja.

Ülo Luht on koos abikaasa Pill Luht´iga loonud tantse solistidele ning sega- ja naisrühmadele. XVIII üldtantsupeol tulid esitamisele tema koreograafiaga tantsud “Algumeri”, “Kalamehe jutt”, “Armastus jääb…”.

Ülo Luht on MTÜ Tantsupeomuuseum üks asutajatest.

Ullo Toomi preemia laureaat (koos Pill`iga) 1996.

Valgetähe V klassi teenetemärk  2004.

Anna Raudkatsi elutöö preemia 2014.

 

Advertisements
Featured post

Aili Eistrat – rahvatantsuõpetaja Londonis

Proua Eistrat tuli Londonisse Saksa põgenikelaagrist “kuni jõuludeni”. “See oli aastal 1944”, lisab ta.  Londonis elades on Aili Eistrat tihedalt olnud seotud eesti organisatsioonidega. Ta on kaasa löönud üle 20 aasta “Eesti Hääle” toimetuses, olnud Eesti Maja juhatuses ja hetkel on tegev EELK juhatuses.

Kõige tähtsam roll ta elus  on olnud otseloomulikult eesti rahvatants.  Pr Eistrat õpetajateks Eestis olid rahvatantsu alusepanijad Ullo Toomi ja Anna Raudkats ise. Nende õpetused meeles, jätkas ta kultuuri viljelemist Londonis eestlastele. Tarmukas proua oli LES Rahvatantsurühma eestvedaja üle 40 aasta. Need olid eesti rahvatantsu aktiivseimad tegevusaastad Londonis. “Tantsima peab sisemise pingega!” ei väsi pr Eistrat kordamast Ullo Toomi õpetussõnu.

Aasta 2018 suvel saab Aili Eistrat 96 aastaseks.

Featured post

Pärast Teist Maailmasõda Londonis

21.juunil 1940 a. toimus Eestis riigipööre ja Eesti liideti Nõukogude Liiduga. Nõukogude võimu poolt ametisse määratud Eesti valitsus vabastas 1934. aastast Inglismaal saadikuna tegutsenud August Torma (1895 Voltveti vald, Pärnumaa-1971 London)  teenistusest ja nõudis, et ta naaseks Eestisse, kuid Torma keeldus ning nii kuulutati ta riigireeturiks. Briti valitsus aga jätkas Eesti tunnustamist de jure, diplomaadid jäid edasi diplomaatilisse nimekirja ja Londoni saatkond sai edasi tegutseda. Torma oli kõnepidaja kõigil EV aastapäevadel  ja teistel üritustel, LES  patroon üle 30 aasta, tema eestvedamisel loodi  aastal 1944 Eesti Abistamiskomitee Londonis, 1946 EELK Londoni kogudus  ja 1947 Inglismaa Eestlaste Ühing. Tema hobiks oli muusika, soolo- ja koorilaulude kirjutamine, ta oli Londoni Eesti Seltsi naiskoori juhataja. 1971. aasta EV aastapäeva esinemise ajal sai ta südamerabanduse ja lahkus mõned nädalad hiljem. Samas kohas, Westminster Cathedral Hall`is jätkas LES koos teiste ühendustega katkenud traditsiooni ning alates 2011. aastast on iga EV aastapäeva  tähistatud selles kirikuhoones.

August Torma koos abikaasa Alicega aitasid igati kaasa eesti kogukonna tegevusele ja olid abiks eestlastele paguluses pärast Teist Maailmasõda. Nende panus aastakümnete vältel eesti kultuuri edendamine ja hoidmisele, eesti inimeste abistamisele võõrsil oli märkimisväärne. Londoni  Eesti Maja  saalis asuvad Alice ja August Tormle pühendatud mälestustahvlid.

1943. aastal arutati võimalust, kuidas sõja all kannatanud eestlasi abistada. 1944. aastal asutati selle tarbeks LES kõrvale Eesti Abistamise Komitee (EAK). Teise maailmasõja lõppedes saadeti sõjapõgenikud enamasti Saksamaa sõjalaagritest Inglismaale. Esimesed tulijad olid 1946 ja 1947. aastatel Balt Cygnets (Balti luiged!) ehk tööjõuvägi, mis koosnes Eestist, Lätist ja Leedust pärit vallalistest ja tervetest  naistest, kes saadeti tööle haiglatesse abi-tööjõududena, koristajatena, köögitöölistena  ja põetaja-abilistena (A.Saluveer, 1966). Järgmise skeemi Westward Ho! (Hõissa Läände!) järgi Londonisse saabunud sõjapõgenikest naised  suunati töödele tekstiilvabrikutesse ja koduteenindusse  ning mehed miinikaevandustesse, põllutöödele ja teistele vähetasustavatele lihttöödele. Taaskord oli tingimuseks, et tööle tulijad on terved, elujõulised ja vallalised mehed (18-54 a) ja naised (18-49 a). Nad paigutati üle Inglismaa laiali ning nende tööskeem nägi ette, et nad ei võinud järgmise paari aasta jooksul muuta oma asukohta ega tööd. Kõige viimastena saadeti emad lastega ja juhul kui mehel oli töökoht ja earkorter leitud (A.Saluveer, 1966). Kokku tuli mõlema skeemi järgi Inglismaale 1223 Eesti naist  ja 2891 Eesti meest. (L. McDowell, 2004).

Võib ainult aimata, mida  tundsid eestlased ilma jäädes perekonnast ja kodumaast,  teades ,et tagasiteed ei ole. Esialgu arvati, et eesti põgenikud on ainult ajutiselt võõrsil ning naasevad jälle varsti vabale kodumaale. Alles hiljem taibati, et tagasiteed vist ei olnud loota.

Selline oli olukord Londonis ajal, kui oli aktiivne eesti kultuuritegevus: rahvatants, koorilaul ja koosolemised.

Katkend artiklist E.Siilak “Londoni Eesti Seltsi ja teiste organisatsioonide alguslugu Uhendkuningriigis”, mis ilmus Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatus LEE22 aastal 2017.

 

Featured post

Näituse ajagraafik

Näitus avatakse pidulikult Eesti Rahva Muuseumis
4. augustil kell 11.00.
festival “Sajaga seltsis” raames.
Toetavad: Eesti Rahvusarhiiv, Eesti Kultuuriseltside Ühendus, ERM

Järgmisena saab näitust näha Inglismaal
festival “Euroopa eestlaste V laulu- ja tantsupidu” raames
Leicesteris, 7-8. September 2018.
Toetab: Kultuurkapital

Aastal 2019 rändab näitus Eestimaal.

  • Eesti Tantsupeo muuseumis. Tallinn ( TBA)
  • Paide Vallimäe muuseum, Ajakeskus Wittenstein, Paide (TBA)
  • ESTO päevadel, Tallinn (TBA)

 

Tule osa saama Londoni eestlaste rahvatantsu põnevast ajaloost!

 

Estonian Folk Clothes in London

HISTORY

Whilst some Estonians who had arrived in London before the war had brought traditional costumes with them, most of those who came as refugees in the late 1940s did not.

 However, some folk clothing had been made by Estonians in German refugee camps, out of whatever materials were at hand – mattress covers, curtains, bed sheets. Ribbons, embroidery, lace were handcrafted.

This was still insufficient for the dance group, so more costumes were made in the late 1940s by the new arrivals. The War had caused economic chaos in the United Kingdom, and shortages of basic goods continued in peace, with such essentials as needles, cloth and thread hard to come by.

The refugees, however, motivated by their faith in dance and music, managed to muddle through and produce the vital clothing.

Jutud rahvariiete ajaloost

Katked Aili Eistrat memuaaridest:

“Naiste komplektid ei ole audentsed rahvariided; liigselt lühikesed, kitsad seelikud tehti sobivamaks käepäraste vahenditega. Materjalideks kasutati erinevaid lahendusi.”

“Meeste rätikud on ise tehtud. Rätikud tehti sellepärast, et riiet  pintsakute ja vestide jaoks oli võimatu saada, kuid oli vaja nooremehed ju värvikamaks seada. Siis neiud mõtlesidki rätikud välja. Eesti poisid kandsid rätikuid kaelas ja see sobis  hästi.”

 

 

Blog at WordPress.com.

Up ↑