Aili Eistrat – rahvatantsuõpetaja Londonis

Proua Eistrat tuli Londonisse Saksa põgenikelaagrist “kuni jõuludeni”. “See oli aastal 1944”, lisab ta.  Londonis elades on Aili Eistrat tihedalt olnud seotud eesti organisatsioonidega. Ta on kaasa löönud üle 20 aasta “Eesti Hääle” toimetuses, olnud Eesti Maja juhatuses ja hetkel on tegev EELK juhatuses.

Kõige tähtsam roll ta elus  on olnud otseloomulikult eesti rahvatants.  Pr Eistrat õpetajateks Eestis olid rahvatantsu alusepanijad Ullo Toomi ja Anna Raudkats ise. Nende õpetused meeles, jätkas ta kultuuri viljelemist Londonis eestlastele. Tarmukas proua oli LES Rahvatantsurühma eestvedaja üle 40 aasta. Need olid eesti rahvatantsu aktiivseimad tegevusaastad Londonis. “Tantsima peab sisemise pingega!” ei väsi pr Eistrat kordamast Ullo Toomi õpetussõnu.

Aasta 2018 suvel saab Aili Eistrat 96 aastaseks.

Advertisements
Featured post

Pärast Teist Maailmasõda Londonis

21.juunil 1940 a. toimus Eestis riigipööre ja Eesti liideti Nõukogude Liiduga. Nõukogude võimu poolt ametisse määratud Eesti valitsus vabastas 1934. aastast Inglismaal saadikuna tegutsenud August Torma (1895 Voltveti vald, Pärnumaa-1971 London)  teenistusest ja nõudis, et ta naaseks Eestisse, kuid Torma keeldus ning nii kuulutati ta riigireeturiks. Briti valitsus aga jätkas Eesti tunnustamist de jure, diplomaadid jäid edasi diplomaatilisse nimekirja ja Londoni saatkond sai edasi tegutseda. Torma oli kõnepidaja kõigil EV aastapäevadel  ja teistel üritustel, LES  patroon üle 30 aasta, tema eestvedamisel loodi  aastal 1944 Eesti Abistamiskomitee Londonis, 1946 EELK Londoni kogudus  ja 1947 Inglismaa Eestlaste Ühing. Tema hobiks oli muusika, soolo- ja koorilaulude kirjutamine, ta oli Londoni Eesti Seltsi naiskoori juhataja. 1971. aasta EV aastapäeva esinemise ajal sai ta südamerabanduse ja lahkus mõned nädalad hiljem. Samas kohas, Westminster Cathedral Hall`is jätkas LES koos teiste ühendustega katkenud traditsiooni ning alates 2011. aastast on iga EV aastapäeva  tähistatud selles kirikuhoones.

August Torma koos abikaasa Alicega aitasid igati kaasa eesti kogukonna tegevusele ja olid abiks eestlastele paguluses pärast Teist Maailmasõda. Nende panus aastakümnete vältel eesti kultuuri edendamine ja hoidmisele, eesti inimeste abistamisele võõrsil oli märkimisväärne. Londoni  Eesti Maja  saalis asuvad Alice ja August Tormle pühendatud mälestustahvlid.

1943. aastal arutati võimalust, kuidas sõja all kannatanud eestlasi abistada. 1944. aastal asutati selle tarbeks LES kõrvale Eesti Abistamise Komitee (EAK). Teise maailmasõja lõppedes saadeti sõjapõgenikud enamasti Saksamaa sõjalaagritest Inglismaale. Esimesed tulijad olid 1946 ja 1947. aastatel Balt Cygnets (Balti luiged!) ehk tööjõuvägi, mis koosnes Eestist, Lätist ja Leedust pärit vallalistest ja tervetest  naistest, kes saadeti tööle haiglatesse abi-tööjõududena, koristajatena, köögitöölistena  ja põetaja-abilistena (A.Saluveer, 1966). Järgmise skeemi Westward Ho! (Hõissa Läände!) järgi Londonisse saabunud sõjapõgenikest naised  suunati töödele tekstiilvabrikutesse ja koduteenindusse  ning mehed miinikaevandustesse, põllutöödele ja teistele vähetasustavatele lihttöödele. Taaskord oli tingimuseks, et tööle tulijad on terved, elujõulised ja vallalised mehed (18-54 a) ja naised (18-49 a). Nad paigutati üle Inglismaa laiali ning nende tööskeem nägi ette, et nad ei võinud järgmise paari aasta jooksul muuta oma asukohta ega tööd. Kõige viimastena saadeti emad lastega ja juhul kui mehel oli töökoht ja earkorter leitud (A.Saluveer, 1966). Kokku tuli mõlema skeemi järgi Inglismaale 1223 Eesti naist  ja 2891 Eesti meest. (L. McDowell, 2004).

Võib ainult aimata, mida  tundsid eestlased ilma jäädes perekonnast ja kodumaast,  teades ,et tagasiteed ei ole. Esialgu arvati, et eesti põgenikud on ainult ajutiselt võõrsil ning naasevad jälle varsti vabale kodumaale. Alles hiljem taibati, et tagasiteed vist ei olnud loota.

Selline oli olukord Londonis ajal, kui oli aktiivne eesti kultuuritegevus: rahvatants, koorilaul ja koosolemised.

Katkend artiklist E.Siilak “Londoni Eesti Seltsi ja teiste organisatsioonide alguslugu Uhendkuningriigis”, mis ilmus Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatus LEE22 aastal 2017.

 

Featured post

Näituse ajagraafik

Näitus avatakse pidulikult Eesti Rahva Muuseumis
4. augustil kell 11.00.
festival “Sajaga seltsis” raames.
Toetavad: Eesti Rahvusarhiiv, Eesti Kultuuriseltside Ühendus, ERM

Järgmisena saab näitust näha Inglismaal
festival “Euroopa eestlaste V laulu- ja tantsupidu” raames
Leicesteris, 7-8. September 2018.
Toetab: Kultuurkapital

Aastal 2019 rändab näitus Eestimaal.

  • Eesti Tantsupeo muuseumis. Tallinn ( TBA)
  • Paide Vallimäe muuseum, Ajakeskus Wittenstein, Paide (TBA)
  • ESTO päevadel, Tallinn (TBA)

 

Tule osa saama Londoni eestlaste rahvatantsu põnevast ajaloost!

 

Estonian Folk Clothes in London

HISTORY

Whilst some Estonians who had arrived in London before the war had brought traditional costumes with them, most of those who came as refugees in the late 1940s did not.

 However, some folk clothing had been made by Estonians in German refugee camps, out of whatever materials were at hand – mattress covers, curtains, bed sheets. Ribbons, embroidery, lace were handcrafted.

This was still insufficient for the dance group, so more costumes were made in the late 1940s by the new arrivals. The War had caused economic chaos in the United Kingdom, and shortages of basic goods continued in peace, with such essentials as needles, cloth and thread hard to come by.

The refugees, however, motivated by their faith in dance and music, managed to muddle through and produce the vital clothing.

Jutud rahvariiete ajaloost

Katked Aili Eistrat memuaaridest:

“Naiste komplektid ei ole audentsed rahvariided; liigselt lühikesed, kitsad seelikud tehti sobivamaks käepäraste vahenditega. Materjalideks kasutati erinevaid lahendusi.”

“Meeste rätikud on ise tehtud. Rätikud tehti sellepärast, et riiet  pintsakute ja vestide jaoks oli võimatu saada, kuid oli vaja nooremehed ju värvikamaks seada. Siis neiud mõtlesidki rätikud välja. Eesti poisid kandsid rätikuid kaelas ja see sobis  hästi.”

 

 

Blog at WordPress.com.

Up ↑