Pärast Teist Maailmasõda Londonis

1944. aastal põgenes üle 70 000 eestimaalase Eestist Vene okupatsiooni eest. Põgeneti Saksamaale ja Rootsi. Põgeneti elu eest. Teise maailmasõja lõppedes saadeti sõjapõgenikud Saksamaa sõjalaagritest Kanadasse, Ameerikasse, Inglismaale ja mujale. Inglismaale olid esimesed tulijad aastatel 1946 ja 1947 Balt Cygnets (Balti luiged) ehk tööjõuvägi, mis koosnes Eestist, Lätist ja Leedust pärit vallalistest ja tervetest  naistest, kes saadeti tööle haiglatesse abi-tööjõududena, koristajatena, köögitöölistena  ja põetaja-abilistena (A.Saluveer, 1966). Järgmise skeemi Westward Ho! (Hõissa Läände) järgi Londonisse saabunud sõjapõgenikest naised  suunati töödele tekstiilvabrikutesse ja koduteenindusse  ning mehed miinikaevandustesse, põllutöödele ja teistele vähetasustavatele lihttöödele. Taaskord oli tingimuseks, et tööle tulijad on terved, elujõulised ja vallalised mehed (18-54 a) ja naised (18-49 a). Nad paigutati üle Inglismaa laiali ning nende tööskeem nägi ette, et nad ei võinud järgmise paari aasta jooksul muuta oma asukohta ega tööd. Kõige viimastena saadeti emad lastega ja juhul kui mehel oli töökoht ja earkorter leitud (A.Saluveer, 1966). Kokku tuli mõlema skeemi järgi Inglismaale 1223 Eesti naist  ja 2891 Eesti meest. (L. McDowell, 2004).

Võib ainult aimata, mida  tundsid eestlased ilma jäädes perekonnast ja kodumaast,  teades ,et tagasiteed ei ole. Esialgu arvati, et eesti põgenikud on ainult ajutiselt võõrsil ning naasevad jälle varsti vabale kodumaale. Alles hiljem taibati, et tagasiteed ei olnud loota.

1921. aastal oli asutatud Londoni Eesti Selts (LES). 1944. aastal loodi LES kõrvale Eesti Abistamise Komitee (EAK). Seejärel 1946. a. EELK Londoni kogudus  ja 1947 Inglismaa Eestlaste Ühing, mis haldas eesti seltse üle Ühendkuningriigi. Seltse oli tol ajal pea igas linnas, kus elasid eestlased. 1947. aasta jõulude ajal ilmus esimene number väliseesti ajalehest “Eesti Hääl”, mis tegutseb tänapäevani.  Selline oli olukord Londonis ajal. Tasapisi, kuid aktiivselt hakkas elavnema eesti kultuuritegevus: rahvatants, koorilaul ja koosolemised, ühised väljasõidud, regulaarsed pühapäeva õhtud, kus kuulati eesti muusikat, loeti eesti lehti.

 

Katkend (muudetud veeb, 2019) artiklist E.Siilak “Londoni Eesti Seltsi ja teiste organisatsioonide alguslugu Ühendkuningriigis”, Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatus LEE22, kevad, 2017. a.

 

Advertisements
Featured post

August Torma

21.juunil 1940 a. toimus Eestis riigipööre ja Eesti liideti Nõukogude Liiduga. Nõukogude võimu poolt ametisse määratud Eesti valitsus vabastas 1934. aastast Inglismaal saadikuna tegutsenud August Torma (1895 Voltveti vald, Pärnumaa-1971 London)  teenistusest ja nõudis, et ta naaseks Eestisse, kuid Torma keeldus ning nii kuulutati ta riigireeturiks. Briti valitsus aga jätkas Eesti tunnustamist de jure, diplomaadid jäid edasi diplomaatilisse nimekirja ja Londoni saatkond sai edasi tegutseda.

Torma oli kõnepidaja kõigil EV aastapäevadel  ja teistel üritustel, LES  patroon üle 30 aasta. Tema eestvedamisel loodi Eesti Abistamiskomitee Londonis, EELK Londoni kogudus  ja Inglismaa Eestlaste Ühing. Tema hobiks oli muusika, soolo- ja koorilaulude kirjutamine, ta oli Londoni Eesti Seltsi naiskoori juhataja. 1971. aasta EV aastapäeva esinemise ajal sai ta südamerabanduse ja lahkus mõned nädalad hiljem. Samas kohas, Westminster Cathedral Hall`is jätkas LES koos teiste ühendustega katkenud traditsiooni ning alates 2011.-2018 aastatel tähistasid seltsid ühiselt Eesti Vabariigi aastapäeva  just selles kirikuhoones.

August Torma koos abikaasa Alicega aitasid igati kaasa eesti kogukonna tegevusele ja olid abiks eestlastele paguluses pärast Teist Maailmasõda. Nende panus aastakümnete vältel eesti kultuuri edendamine ja hoidmisele, eesti inimeste abistamisele võõrsil oli märkimisväärne. Londoni  Eesti Maja  saalis asuvad Alice ja August Tormle pühendatud mälestustahvlid.

 

Kuidas algas rahvatants Londonis

EESTLASED, KES OLID PÕGENENUD LONDONISSE PEALE TEIST MAAILMASÕDA, HAKKASID KORRALDAMA OMAVAHELISI KOHTUMISI: TANTSIMISED, LAULMISED, ÜHISISTUMISED, ESINEMISED. TEKKIS VAJADUS RAHVARIIETE JÄRELE. NÄITUS „EESTI RAHVA RIIDED LONDONIS“ TUTVUSTAB KUIDAS SAID EESTLASED 1940NDATEL  ENDALE RAHVARIIDED.

1930ndate lõpus pandi alus Londonis rahvatantsule. Need, kes olid varasemalt Eestist tulnud, neil olid rahvariided enesestmõistetavalt kaasa võetud. Sõjapõgenikest eestlastel aga sellist võimalust ei olnud. Saksamaa sõjapõgenike laagris oldi valmis tehtud mõni riie. Riideks kasutati vanasid madratsite katteid, kardinaid, voodilinu. Triibud, tikandid, pitsid tehti käsitööna ise juurde. Ja nii algaski pika-aegne rahvariiete tegemine, kandmine ja rahvatantsude esitamine Londonis. 

IN ENGLISH: Estonian Folk Clothes in London

HISTORY

Whilst some Estonians who had arrived in London before the war had brought traditional costumes with them, most of those who came as refugees in the late 1940s did not.

 However, some folk clothing had been made by Estonians in German refugee camps, out of whatever materials were at hand – mattress covers, curtains, bed sheets. Ribbons, embroidery, lace were handcrafted.

This was still insufficient for the dance group, so more costumes were made in the late 1940s by the new arrivals. The War had caused economic chaos in the United Kingdom, and shortages of basic goods continued in peace, with such essentials as needles, cloth and thread hard to come by.

The refugees, however, motivated by their faith in dance and music, managed to muddle through and produce the vital clothing.

Blog at WordPress.com.

Up ↑