Pärast Teist Maailmasõda Londonis

21.juunil 1940 a. toimus Eestis riigipööre ja Eesti liideti Nõukogude Liiduga. Nõukogude võimu poolt ametisse määratud Eesti valitsus vabastas 1934. aastast Inglismaal saadikuna tegutsenud August Torma (1895 Voltveti vald, Pärnumaa-1971 London)  teenistusest ja nõudis, et ta naaseks Eestisse, kuid Torma keeldus ning nii kuulutati ta riigireeturiks. Briti valitsus aga jätkas Eesti tunnustamist de jure, diplomaadid jäid edasi diplomaatilisse nimekirja ja Londoni saatkond sai edasi tegutseda. Torma oli kõnepidaja kõigil EV aastapäevadel  ja teistel üritustel, LES  patroon üle 30 aasta, tema eestvedamisel loodi  aastal 1944 Eesti Abistamiskomitee Londonis, 1946 EELK Londoni kogudus  ja 1947 Inglismaa Eestlaste Ühing. Tema hobiks oli muusika, soolo- ja koorilaulude kirjutamine, ta oli Londoni Eesti Seltsi naiskoori juhataja. 1971. aasta EV aastapäeva esinemise ajal sai ta südamerabanduse ja lahkus mõned nädalad hiljem. Samas kohas, Westminster Cathedral Hall`is jätkas LES koos teiste ühendustega katkenud traditsiooni ning alates 2011. aastast on iga EV aastapäeva  tähistatud selles kirikuhoones.

August Torma koos abikaasa Alicega aitasid igati kaasa eesti kogukonna tegevusele ja olid abiks eestlastele paguluses pärast Teist Maailmasõda. Nende panus aastakümnete vältel eesti kultuuri edendamine ja hoidmisele, eesti inimeste abistamisele võõrsil oli märkimisväärne. Londoni  Eesti Maja  saalis asuvad Alice ja August Tormle pühendatud mälestustahvlid.

1943. aastal arutati võimalust, kuidas sõja all kannatanud eestlasi abistada. 1944. aastal asutati selle tarbeks LES kõrvale Eesti Abistamise Komitee (EAK). Teise maailmasõja lõppedes saadeti sõjapõgenikud enamasti Saksamaa sõjalaagritest Inglismaale. Esimesed tulijad olid 1946 ja 1947. aastatel Balt Cygnets (Balti luiged!) ehk tööjõuvägi, mis koosnes Eestist, Lätist ja Leedust pärit vallalistest ja tervetest  naistest, kes saadeti tööle haiglatesse abi-tööjõududena, koristajatena, köögitöölistena  ja põetaja-abilistena (A.Saluveer, 1966). Järgmise skeemi Westward Ho! (Hõissa Läände!) järgi Londonisse saabunud sõjapõgenikest naised  suunati töödele tekstiilvabrikutesse ja koduteenindusse  ning mehed miinikaevandustesse, põllutöödele ja teistele vähetasustavatele lihttöödele. Taaskord oli tingimuseks, et tööle tulijad on terved, elujõulised ja vallalised mehed (18-54 a) ja naised (18-49 a). Nad paigutati üle Inglismaa laiali ning nende tööskeem nägi ette, et nad ei võinud järgmise paari aasta jooksul muuta oma asukohta ega tööd. Kõige viimastena saadeti emad lastega ja juhul kui mehel oli töökoht ja earkorter leitud (A.Saluveer, 1966). Kokku tuli mõlema skeemi järgi Inglismaale 1223 Eesti naist  ja 2891 Eesti meest. (L. McDowell, 2004).

Võib ainult aimata, mida  tundsid eestlased ilma jäädes perekonnast ja kodumaast,  teades ,et tagasiteed ei ole. Esialgu arvati, et eesti põgenikud on ainult ajutiselt võõrsil ning naasevad jälle varsti vabale kodumaale. Alles hiljem taibati, et tagasiteed vist ei olnud loota.

Selline oli olukord Londonis ajal, kui oli aktiivne eesti kultuuritegevus: rahvatants, koorilaul ja koosolemised.

Katkend artiklist E.Siilak “Londoni Eesti Seltsi ja teiste organisatsioonide alguslugu Uhendkuningriigis”, mis ilmus Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatus LEE22 aastal 2017.

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: